Need kaks kuud on olnud üleminekuaeg suvest sügisesse. Täpselt kahe maailma piiri peal. Pikendasin suve sellega, et reisisin üksi Iisraeli! Ja see osutus uskumatult ägedaks. Tel Aviv on täiesti minu linn ja ma sain sealt nii palju elamusi, alustades maailmakuulsa bassimängija Avishai Coheni kontserdist, mis viis ka kohtumiseni temaga, lõpetades põneva vestlusega, mis ma pidasin tätoveerijaga, kes tegi mu käele tiigri.... Seda valusam on näha, mis Iisraelis praegu toimub.

Sõitsin viimasel õhtul Tel Avivis rattaga ringi ja mõtlesin, et mis kõik ikkagi võib juhtuda, kui astuda oma mugavustsoonist välja. Jah, see võib olla ebameeldiv, sest muutused (isegi kui need on pikas perspektiivis head) nõuavad energiat ja see ju ajule ei meeldi. Jah, see võib olla hirmutav, sest iga uus asi on veidikene hirmutav. Jah, see võib nõuda eneseületust ja pingutust... Aga kui me seda ei tee, siis me ei saagi teada, mida on veel võimalik kogeda ja saavutada. Kusjuures ma ei ole üldse selle hustle-kultuuri poolt, et kogu aeg peab midagi tegema ja tohutult saavutama. Oluline, et sa elaks elu, mida sa ise naudid, ja suudaksid ennast rasketel hetkedel ka toetada, sest neid tuleb kõigil ette. Siiski tasub juba sellepärast mugavustoonist väljapoole astuda, et seal on arengu- ja avastamistsoon! Maailmal on nii palju pakkuda, kui luua ise pinnas, kuhu saab midagi tulla.

Mida see mugavusstoonist väljas olemine minu jaoks praegu tähendab? Uue elukorraldusega harjumine (üks nädal lastega, teine ilma), üksi toimetulek (nii vaimselt kui ka füüsiliselt) ja mis kõige keerulisem: lubada lihtsalt endale igavust – lubada endale aega, mil ma midagi ei tee, ei tarbi, ei suhtle... Siis kipuvad ligi hiilima mingid ärevad mõtted, FOMO (hirm millestki ilmajäämise ees) ja tunne, et sa pole vajalik või oluline. Ma alles loon neid hetki endale ja õpin ennast vaimselt paremini suunama, sest minu suur soov on see, et mul on iga hetk endaga mugav ja tore olla.

Kuidas ma seda teen? Lähtun kolmest toetavast mõttest:

• Mõtted ei ole faktid.
• Kui ma suudan mõelda negatiivselt, siis suudan mõelda ka positiivselt.
• Püüan mitte eeldada: ma ei tea, mida teised inimesed mõtlevad-tunnevad, nii et keskendun iseendale.

Kõige selle juures on mulle toeks mu 23 harjumust! Kuidas nendega aga septembris ja oktoobris läks? Kuna on jälle sügis ja aeg kuidagi stabiilsem, siis on seda kohe näha ka harjumuste järgimises.

Siin on kolm harjumust, mis läksid septembris-oktoobris eriti hästi:

1. Nikotiinivaba (ja mul ei ole selle järele isegi enam kiusatust)
2. Trenn
3. Hommiku rituaal

Siin on harjumused, millega ma ei saanud nii hästi hakkama:

1. Kofeiinivaba
2. Suhkruvaba
3. Ekraanivaba